21.11 Koerakuulaja *

Autor Jan Fenell

Ilmumisaasta 2006
Kirjastus Varrak
256 lk.


 

 

Kuidas õppida inimese parima sõbra keelt

 

Jan Fennell on töötanud koertega 25 aastat ning oma raamatutes püüab ta käsitleda koerte ja inimeste suhtlemise probleeme. Ta alustab rollist, mida koerad on mänginud ajalooliselt ning läheb sealt edasi probleemide juurde, mis võivad koerte kasvatamisel tekkida. Iga peatükk tegeleb eri juhtumiga, kus näidatakse, kuidas toime tulla "raske" koeraga, hammustajaga, haukujaga, sõidukeid ründava koeraga ja nii edasi. Lihtsate näidete varal kummutatakse üldlevinud müüte ja antakse praktilisi näpunäiteid.

 
Ühe koeraomaniku kommentaar:


Kuigi loomakäsiraamatuid ilmub aeg-ajalt ikka, on vähe niisuguseid, mis koduses raamaturiiulis kindlasti koha peaks leidma. Juhul kui koertekool on kas liiga kaugel või muidu ebasobiv, on raamat üsna asjalik abimees. Eriti kui see on hea ja õpetlik nagu Jan Fennelli «Koerakuulaja».

Kas teie olete alatasa hädas oma koeraga, kes kipub teie najale üles hüppama? Või on teie lemmik päeval üksinda kodus teid oodates korraliku kaose tekitanud, mööblit ja jalatseid lõhkunud ning tuppa roojanud? Kas teie koeral on halb harjumus teilt iga hinna eest tähelepanu nõuda, kui tal selleks tahtmine tekib? Äkki te pelgate talle koguni kaelarihma ümber kaela kinnitada, sest sel puhul ta uriseb teie peale ning ähvardab hammustada?
Kas teie neljajalgne sõber läheb uusaastaööl ilutulestikku nähes ja kuuldes segaseks? Ehk olete koguni taibanud, et koer tunneb ennast teist, oma peremehest, kõrgemal positsioonil olevat, kuid olete nõutu ega tea, kuidas ennast karja liidri ehk alfana kehtestada?

Kui vastus kas või ühele neist küsimustest on jah, tasub teil Jan Fennelli haaravalt kirjutatud ja Riina Jürgensi nauditavasse eesti keelde ümber pandud raamatut lugeda.

Kes meist ei teaks, et koer on karjaloom nagu hunt ning käitub temaga ühtemoodi. Ehk nagu autor ütleb, on koer küll hundikarjast eemaldatud, kuid karjainstinkt on talle jäänud. Kuidas aga seda teadmist praktiliselt rakendada?
Jan Fennell annab vastuseid küsimustele, mida poleks esitadagi osanud. Näiteks: miks minu koer käib mu kannul, mitte mu ees, kui me koos metsa läheme? Inimene teeb inimliku järelduse: koer kardab. Kuid inimene, kes mõistab koerte käitumise ajendeid, saab aru, et koer sörgib sabas, sest peab peremeest karja juhiks, kelle ülesanne on kari jahile viia.
Pean tavalist segaverelist koera uksekella ja majavalvuri-seltsilisena temalt midagi erilist ootamata. Ma ei ole temaga koertekoolis käinud ega teda mingil meetodil õpetanud. Seni.

Fennelli raamatut saab kasutada koerapsühholoogia õpikuna. Ta selgitab, mis, millal ja miks, lisades asjakohaseid näiteid omaenese kogemustest. Selle asemel et õpetada, kuidas panna koer inimkeelt mõistma, õpetab ta inimestele ammu ununenud sõnatut koerakeelt.

Fennellil kulus ligi veerand sajandit, et sõnastada oma ideed sellisesse vormi, nagu need selles raamatus on. See on tema ilus ja õpetlik tunnustus neile koertele, kellega ta on oma elu jaganud ning kellelt tohutult õppinud. Ühtlasi on raamat austusavaldus meie planeedi ühele kõige tagakiusatavamale liigile, hundile. Tundub tõesti paradoksaalne, et inimkond on hundi maa pealt peaaegu minema pühkinud ja võtnud samal ajal südamesse tema järeltulija, koera.
Oma meetodit kasutades saavutas raamatu autor koertega suurepärase kontakti ja lausa aukartustäratava võimu nende üle. Meetodi olemuse ja selle rakendamise põhimõtted seletab ta samm-sammult lahti.

Järgnevad peatükid, milles käsitletakse mitmesuguseid probleemseid käitumisviise ja nende põhjusi. Autor selgitab, koerte käitumismotiive ja tehnikaid nendega toimetulekuks. Vaatluse alla tulevad närvilised ja agressiivsed koerad ning rihma otsast pääsenult püüdmatud, hammustavad, puhtust mittehoidvad ja üles hüppavad lemmikud.

Minule avas see raamat uue vaatenurga koerte käitumise mõistmiseks ning andis suhteliselt lihtsalt rakendatavad moodused enda kui karja liidri staatuse kinnitamiseks. See on aidanud mul oma koera mõnestki halvast kombest võõrutada.
Niisiis, tegemist on inimese peal katsetatud raamatuga koertest. Seda võib nimetada koerasõbra kohustuslikuks kirjanduseks, mis laiendab silmaringi ja mitte ainult koerte kohta.

Riina Sarap, koeraperenaine

Allikas: Sakala

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Nimi
E-mail
Vastus
Email again: